Ettevõttest

Villaare tegevjuht Keio Soosaar on üks nendest harukordselt ettenägelikest inimestest, kes teadis juba lapsena, et temast saab juht. Üles kasvades olid suureks eeskujuks ärimehest isa ning onu, kelle olekut ja käitumismaneere ta kõrvalt huviga jälgis.

Keio isa, Imre, oligi see, kes 2005. aastal asutas ettevõtte Villaare OÜ. Keio alustas ettevõttes esialgu tööd ehitaja abina, kuid peagi liikus ta edasi juba eelarvestaja ametikohale. Lisaks sai alustatud ehitusalaseid õpinguid Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Ülikoolis studeerimise ajal liitus Keio Finnloog OÜ meeskonnaga ning eelarvestaja rollist sai ajapikku juhtivam positsioon, mis võimaldas mehel kätt proovida ka projektijuhtimises. Ehkki õpingutele sai pühendatud 3,5 aastat, otsustas Keio kooli pooleli jätta, kuna prioriteetsemaks sai vajadus oma juhtimisoskusi arendada. Parim viis selleks on olnud erinevate ametikohtade pidamine, mille käigus on Keio omandanud ulatusliku kogemuste pagasi. Mees on pidanud projektijuhi ametit ka ettevõttes Silen OÜ. Sealt edasi soovis isa, et Keio Villaares projektijuhi ameti üle võtaks. Nii see ka olema sai. Ajapikku, oma tegelike võimete ilmnemisel, hakkas Keio üle võtma samm-sammult ka ettevõtte juhtimiseks olulisi protsesse. Aastal 2021, mõistes Keios peituvat potentsiaali, pakkus ettevõtte üks osanikke, Reiko Kallion, talle ka juba tegevjuhi kohta.

Kõik Keio saavutused on tulnud järjepideva pingutuse ja töö tulemusena. „Ma pole kunagi jäänud ühelegi ametikohale kinni – minus on nähtud potentsiaali ja olen alati liikunud karjääriredelil edasi. Täna olen siin juhi rollis, kuna inimesed on märganud minu oskusi,“ avab Keio oma edu saladust.

Juhina väärtustab Keio enim inimsuhteid ning usaldusväärset meeskonda, selgitades: „Olen jalgpalli ja saalihokit mänginud – sealt on tekkinud usaldus, et iga isiksus mängib oma rolli. Kes on kaitsja, kes ründaja, kes väravavaht. Kõik lähevad võistlustele samade eesmärkidega – ilma selleta oleks platsil kaos. Nii on ka meeskonnaga. Igaühel peab olema oma ülesanne. Kõik ei saa kõigega tegeleda. Ükski inimene pole teistest olulisem – kõik on tähtsad.“

Juhi jaoks oluliste omadustena on Keiol ka tugev empaatiavõime. „Inimestel on ka inimlikke muresid, alati ei saa trahve teha,“ selgitab Keio, kuidas iga töötaja on ennekõike inimene oma tavapäraste murede ja rõõmudega. Ise annab ta parima, et oma tiimi jaoks alati olemas olla ning vajadusel on justkui ka psühholoogi rollis. Keio peab oluliseks, et iga meeskonnaliige tunneks, et on nähtud ja kuulatud. „Probleemidest peab rääkima, üksi probleemiga jääda ei tohi. Probleemide vältimine ongi pahatihti läbipõlemise põhjuseks. Alati on aga kõigele olemas lahendus. Kui inimene tuleb minu juurde probleemi ja võimaliku lahendusega, on see juba suur algus,“ rõhutab mees avatud suhtluse olulisust.

Keio ei usu tööl ka ületundide tegemisse, viidates, et ületunnid ei ole kuidagi seotud produktiivsusega. Kui pidevalt tekib vajadus teha ületunde, tuleb kohustused üle vaadata ja töökorralduses vastavad muudatused teha. Samuti ei arva Keio ka, et 8 tunnised tööpäevad on produktiivuse mõõde, eriti, kui rõhuasetus on pigem istumistundide lugemisel. Töö peab olema tehtud. Keegi kõrval ei seisa ja näpuga ei viibuta.

Pingelist ja väljakutseid pakkuvat tööd tasakaalustab Keio motospordiga. See ala pakub piisavas koguses adrenaliini ja aitab tööelust välja lülitada. Ringrajasõidus on ta saavutanud Baltikumis lausa III koha.Lisaks püüab Keio alati leida aega ka oma perele. Ta usub, et ilma toetava tugisüsteemita kaugele ei jõua.

Küsides Keiolt, mis teda tegudele innustab, vastab mees: „Tulemus – see on see, mis mind tegudele innustab. Tunnustus ei olegi nii oluline, aga tahan kogu aeg areneda ja ennast proovile panna. Enese kohta ei ole vaja palju rääkida, kuna teod räägivad enda eest. Ma olen selline juht nagu ma olen tahtnud, et minul oleks.